Schilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa vabadus, kes murrab vangi raua,
Sa selle võitu vangid rõõmul näevad,
Neil sinu kiired südamesse jäevad,
Oh, vaim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidvad vangi haua,
Kui vande all nad ahelates käivad,
Neil toovad troosti tuleviku päevad,
Sest sidemes su vaim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal vangi põlve vaeva tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu vannud,
Veel praegu tõuseb taeva kaebdus valju.

1) Bonivard oli Helveetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helveetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse vangi panivad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegevusel tuimun’d rind —
Vaid vangipõlv on vaevand mind.
Sest niiskes keldris võlvitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius võeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis võim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa vaevas piin —
Ka tema oli vangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik vangi sai.

Meid oli seitse – üks teil ees,
Kuus oli noort – üks vanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäivad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahva ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres vaenlast naersivad;
Kolm jäeti vangi vaevlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast – Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule valgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt vilgub ta veel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! –
Veel verejäljed ihus mull…
Ei vangi valu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui avanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu viimne vend,
Seal suri, – ei ma tunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku – nagu viis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal vaadata…
Seal ahendava valge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime valu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me võisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päevil õnnella.
Võib olla, ehk ma olin hull –
Et oma heal nii võeras mull!

4.

Ma olin vanem vendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem vend, kuis vaevles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinavad,
Kuis valuga mind täitsivad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suve päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suvi kestab veel…
Kui suvelaps, kui ilus õis,
Kuis vangistust ta kanda võis…
Ta oleks olnud rõemus eel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal veer’sivad.
Küll oli vaev mull vaadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine vend — see oli mees,
Kes vapper võitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind vangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli vaik ta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda võiksin troostida.
Ehk muidu minu vapper vend,
Ehk oleks hukkan’d vihas end.
Sest vangitorn – tall põrgu haud,
Ja suurem piin – et jalgus raud…

6.

Schilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine vend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud vangi toitu mees,
Vaid tõukas ära viha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise valmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund vesi kruusi sees…
Me vangi leib, mis kuivanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu vend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks vaba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks vaikin veel – nälg suretas
Ta vangi keldris sügavas. –
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea vajus longu võimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis – talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaevetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et välja viidaks keldri seest,
Et vaba mulda maetaks ta,
Kuid palve oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et vangi mullas vaba lind
Ka surnultki ei rahu saa –
Oh oleks parem vaikind ma!
Nad kaev’sivad, mind naersivad,
Ja mulda venna matsivad, –
Ja hauale veel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem vend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema vaim,
Me suguvõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta valu vaevas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie valu vähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päev,
Õit närtsitama hakkas vaev
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkevat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma valus veel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palvetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast valu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma vahvust täis,
Sealt kadus ära valu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii vikerkaargi peitu jääb,
Kui vihmapilv tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis vangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi vara närtsima.
Ja viimaks rääkis tema veel,
Neist lootustest, mis oot’vad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta viimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta vaikis raske valu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… valul vaikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja vangi vannet sisse sõin!
See viimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe võtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll veel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! –
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust veel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei valgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kivi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume vöö,
Kas oli päev, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olevat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päivi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal vagusalt
Ja olind surnud elavalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt viimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis väljas lind.
Ta vaikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsivad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päeva eel.
Ka keldri müirid mustavad,
Mu silmu juba paistsivad
Ma nägin, päike valgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas veel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on välja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta võersil käin’d.
Tall puudus vistist sõber veel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk vast lendas lind,
Et trööstida võis vangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et võisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Või paesis vangist vaatma mind?
Ma tean, mis tunneb vangi rind, –
Ei kinni püida soovi sind!
Ehk tuli ingel taeva teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda võisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu vend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks vend mul võersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilvedest,
Kes tõttab taevast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka vahid saivad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjund olin valule.
Mult maha jäivad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata võisin ma
Mu vangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin väsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise viis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli vend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaev’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kivi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arvas meel:
See suurem vangi koda veel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. –
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust vaadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on veel väljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist viisi seisivad.
Pead olivad neil lume sees,
Järv kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järve sees.
Vist waevalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kasvamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkav lille säng.
Seal ujus kala järve vees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma vaat’sin teda vaikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad veel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügaval.
Kord sain ju välja vaadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei vaigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua vangis olin ma.
Ei vaat’nud iial valgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui viimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui vahid sinna tulivad,
Mind keldrist välja lasksivad.
Siis vaiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu viiksivad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus vaatsin ämblikute tööd,
Kes kudusivad võrgu vööd,
Kus hiired mulda kraap’sivad,
Ja mulle seltsiks olivad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arvasin.
Mu voli all nad olivad,
Kuid lahkust mult nad leidsivad,
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle waevles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27–32.