Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline wägi
Tad wabalt taewa alla hüis:
“Oh waata ette, lõu, wahest
Sind rööwik seal wõib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad wabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal waba taewa õhu süles
Ta laulis healel helkiwal:
“Lass wõtwad rööwikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas warjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma waba lind!
Ja wabadust ma tahan kiita,
Sa rääk wõid rohus aega wiita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.