Prohwet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liiwane:
Ma janus tahtsin tõeweele;
Üks ingel-kuue tiiwane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salawäel:
Ja silmad läksiwad mul lahti:
Ma wõisin saatusesse wahti.
Siis minu kõrwu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldwaks taewa kohkumine
Ja inglite lend ülewal,
Weeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele waleliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et wõiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt wälja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taewast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohwet, näe ja kuule
Käi ilmas, külwa sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.