Poltawa I

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.

Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Eessõna.
Eesti keele ümberpanekulle.

Luo kauni Sulle luule süles
Toon, Eestirahwas, heldel käel;
Ta ärkand Wene wäljal üles;
Ta wõrsund Wene waimu wäel.

Täis selgust hiilgab tema sisu,
Täis kindlust tema kõne käik, —
Ja kudas küiab waimu isu
Ta lihtne lehkaw luule läik!

Sin liitnud kokku luuletaja
Need läikwad asted ajaluost,
Mil kerkis Wene wõidu kaja,
Mil rauges rammu Rootsi suost.

Need asted kodu Sinu käigil
On hüidnud üles, Eestimaa…
Nad hüidku lõbu luuleläigil
Siin Sinu rahwa rinda ka!

J. T.

Wenekeelse alguskirja.
Eessõna.

Poltawa lahing on üks neist kõige tähtsamatest ja kõige õnnelikkumatest Peetri Suure walitsuse aja sündmustest. Tema peastis Wenemaad waljumast waenlasest; kinnitas Wene walitsust lõuna pool, tegi muretuks uued asutused põhja pool ja näitas riigile Peetrist sisse-toodud uuenduste jõudu ja sõudu.
Rootsi kuninga eksitus on wana-sõnaks saanud. Teda laidetakse ettewaatamata oleku pärast, luetakse tema sõjakäiku Ukrainasse (Weike-Wenemaale) mõtlemata teuks. Kritikuste tahtmist ei jõua ju täita, iseäranis pärast õnnetust. Kaarel läks sellel sõjakäigul ometi Napoleoni kuulsast eksitusest kõrwa: tema ei tõtanud Moskwasse. Ja kas wõis tema oodata, et rahutu Weike-Wenemaa oma Hetmani *) eesmärgi järele ei astuks ja Peetri walitsuse wastu mässama ei hakkaks; et Löwenhaupt **) kolm päewa järestiku löödud saab, et wiimaks 25,000 Rootslast kuninga enese eestwedamisel Narwa joosikute eest pakku põgenewad? Isegi Peeter kahkles kaua pealahingu kui häda-ohtliku asja eest kõrwa hoides. Selles sõjakäigus uskus ka Kaarel XII. wähem, kui kunagi enne, oma õnne: see waarus ju Peetri waimu ees.
Masepa on üks selle aja kõige tähtsamatest meestest. Mõned kirjanikud tahtsiwad temast wabaduse wägilast, uut Bogdan Ehmelnitski’t ***) teha. Ajalugu näitab eda kawalustel ja kuritöödel harjunud auahneks, Samoilowitsch’i, oma heategija, õnnetusse lükkajaks, oma õnnetuma armastuse isa ära hukkajaks, Peetri wastu hakkajaks enne tema wõitu, Kaarli äraandjaks pärast tema langemist: tema mälestus, mis kiriku wandealla pantud, ei wõi ka inimese suo wande eest warju leida.
Keegi kujutas romantilikus uudisjutus Masepat wanaks argpüksiks, kes sõjariistadega ehitatud naisterahwa ees ära kahwatab, peenendatud hirmusi, mis üksi Prantsuse näitemängus kõlblikud on, üles näitab ja muud. Parem oleks tarwis olnud mässawa Hetmani waimu pärisomandusi selgitada ja mitte omawolilikult ajaluolist inimest teistsuguseks teha.

A. Puschkin.

* )  Nõnda nimetati selleaegist Weike-Wenemaa walitsejat, kes aga Suur-Wenemaa käsualune oli.
**) Rootsi kindral.
***) Ehmelnitzki tegi Weike-Wenemaa Poola walitsuse alt lahti ja ühendas Suur-Wenemaaga.

Pühendus

Toon sulle ta — need healed aga
Kas kostawad Su kõrwu ka?
Kas mõistab Sinu waim, nii waga,
Mu hinge iha arwata?
Wõi pühendus, mis luuletaja
Su ette kannab kartuses,
Kui armastusgi, wastu-kaja
Ei kuule Sinu südames?

Oh tunne healegi, mis Sina
Kord nõnda hellalt armastand,
Ja mõtle, et ei ole mina
Sind ialgi weel unustand;
Su kurblik elu, Sinu waade,
Su sõnad, Sinu wiimne heal —
On üksi pühenduse saade,
On üksi õis mu aasa peal

Esimene lugu

Kül Kotschubei *) on kuulus mees.
Käes aasamad tal otsatuste;
Seal sööwad wabaduse sees
Ta hobused nii hooletuste.
Poltawa **) ümber paistawad
Ta hooned, aedades nad aga
Seal tema rikkust näitawad,
Tal nahka, kulda, hõbedat
Kül lahtiselt, kül luku taga.
Ja Kotschubei on uhke mees,
Kuid mitte oma wara üle,
Ei uhkust tema hinge sees
Too õnnistuse ohter süle,
Waid oma tütre üle weel
On uhke tema isameel.

*) Adarsili Leontjewitsch Kotschubei — kindral kohtunik, üks nüidsete grahwide esiwanematest. (A. P.)
**) Poltawa-linn Weike-Wenemaal.

Mis imet ka sel uhkusel:
Maria *) on ju wäga ilus.
Ta õrn, kui õis, mis kewadel
Wast kaswab warjul wõsa wilus.
Ta seisab sirgelt, nagu nool,
Kui kaunim pappel kõrgustikul,
Käib kergelt, kindlalt igal pool,
Kui luik, kes liigub waiksel wool,
Kui hirw, kes hüppab kuristikul.
Rind nagu waht on walge tal;
Ta juukse lokid lehwiwal,
Kui pikse pilwed pimendawad;
Ta silmad tähel särawad,
Ta huuled roosil punendawad.
Ei aga ilu õitsewat
Seal üksi temas imestata:
Ta igal pool on tuttaw weel,
Kui neiu, kel nii mõistlik meel,
Kel rind nii karske, rikkumata.
Ja kosilasi selle eest
Ei wäha talle kokku tõttu;
Maria see ei soowi meest,
Ei ühtegi neist wastu wõta.
Kuid wiimaks hetman ise meel
Ka kuulab teda kosja teel **).

*) Kotschubeil oli mitu tütart; üks neist oli Masepa sugulase Obidowski naine. Seda, kellest siin räägitakse, nimetati Matrena. (A. P.)
**) Hetman Masepa kosis tõeste oma ristitütart eneselle, aga teda ei wõetud wastu. (A. P.)

Kül hetman wana ju ja walge,
Kül kortsus juba tema palge;
Kuid ei ta tuim weel tundmustes:
Ta tunneb armu südames.

Noor süda silma-pilgu süles
Kül kiirgab, kustub. Armu teel
Wast uinub ta, wast ärkab weel —
Uus päew uut iha hüiab üles,
Kuid mitte nõnda kergel nõul
Ja nõnda lendwa ihke läigil
Ei wana süda waardu jõul,
Kes angunud ju aja-läigil.
Kül on ta wisa kuumuma
Ja armu leegil õõguma;
Kuid kerkind leek ei kustu ära:
See õõgub, kunni elu sära.

See pole hirw, kes kalju taga
On kotka peidus kartlikult:
Eestuas ootab neiu aga,
Ta ootab otsust kärsitult.

Ja ema sealta ette tõttab,
Ja käest kindlalt kinni wõtab,
Ning ütleb, ütleb wihaga:
“Oi wanameest, oi paha waiimu!
Ei! Kunni meil weel elu aiimu,
Ei seda siin wõi sündida.
Kül isaks ristitütre wastu
Ta piaks ennast pidama…
Kül aga tahab temaga
Weel abielussegi astu.”
Maria kohkus. Kohtudes
Läks nägu walgeks nagu waha.
Ja minestanult langes maha
Ta trepi peale tuikudes.

Ta ärkas kül, kuid silmad ruttu
Lõi kinni; sõnakestki juttu
Ei kuulutanud tema keel.
Kül wanemad ka waigistada
Ta waimu wõimsalt tahtwad weel,
Et kurja kartust kautada… *)
Kuid asjata. Kaks päewa seal
Kül jalul wast, kül wodi peal
Ei söönud ta, ei joonud juba,
Ei olnud rõõmu, rahu tal.
Ja koidu tõusul kolmandal
Ju oli tühi tema tuba.

*) Wanemad arwasiwad, et Maria kartuse pärast Masepa wastu nõnda suguses waimu waewas oli.

Kõik oli aga udu sees,
Kuis kadus ta. Kuid kalamees
Sel öösel kuulis kerget juttu
Ja sõidu healt, mis soikus ruttu,
Ning kahe ratsu jäljed weel
Ka walgel nähti wälja teel.

Ei wõi ju üksi õitsew mees,
Kel ruugid juuksid, rõõsad palged —
Kül wõib ka see, kes haua ees,
Kel juuksed hallid, hõbe walged,
Noort neiu südant salaja
Siin enda külge siduda.

Ja warsi kostis wanemille
Ka kõrwu teade kohutaw:
Maria — ah mis teutaw —
Ta annud ennast hetmannile!
Nii autu, et nad häbiga
Ei julge juttu uskuda.
Siis alles tõde awalikult
Weel astus üles ilma ees,
Siis alles tunti täielikult.
Mis mõjus neiu waimu sees,
Siis alles selgust saadi sinna,
Miks tanu alla tema minna
Ei tahtnud nõnda tungiwalt,
Miks maadles sala mõtetega
Ja kosijaile karedalt
Seal wastas uhke waikusega;
Miks nõnda waikselt pidu peal
Masepat üksi kuulas tema,
Kui see wast juhtus kõnelema,
Ja karik wiinal kihas seal;
Nüid alles iga tuttaw teadis,
Miks nõnda lustil laulis ta,
Kui istus kuskil üksinda
Neid laulusi, mis hetman seadis *);
Miks waatles waimustuse sees
Ta wäemängu, nagu mees,
Ja miks ta kuulatada püidis,
Kui wägi walitseja ees
Wast hõiskel terwitusi hüidis…

*) Rahwa jut lueb Masepa tööks mõned laulud, mis rahwa mälestuses praegugi weel alles on. Kotschubei kirjutab oma kaebduse kirjas ka ühelt isamaalisest laulust, mida Masepa olla luuletanud. See laul on tähtis, mitte üksi ajaluolikult. (A. P.)

Küll Kotschubei on kuulus mees.
Tal palju sõpru linna sees.
Ta oma au wõib uueks luua,
Poltawat mässu teele tuua;
Wõib uhket wastast hukata
Ja tema oma lossis ka
Tal’ tasumiseks hoopi anda;
Wõib täielikult toore jõu
Kül murda… aga teine nõu
On Kotschubeil ju mõttes kanda.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 74-77.