Pärdik

Ehk sa küll rassket waeewa näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas wiis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda wirgalt siis,
Et higi woolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soowib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul wiga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhwast kiidetud?
Ta wõtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend wahel weab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru weeretada,
Kord pakku kõrwalt pigistab.
Ahw isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks wäsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski weel ei saanud.
See ime pole ka wa’ kaim!
Sa waewled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilowi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482