E. Geibeli järele.

Oh las ma ilmast lahus
Veel viibin une rahus,
See ajab igavust!
Talv matab õite ilu,
Talv on ka kõik mu elu,
Mis ammu ihkab armastust.

Kord läbi surnud aia
Ja üle aasa laia,
Küll sammub kevade,
Nii ta ka mulle jõuab,
Mu südamesse sõuab,
Kõik äratades õitsele.

Kuid kui ka kevad’ võidab,
Mind siisgi karmilt köidab
Veel tali tuisune,
Sest las ma kõigist lahus
Veel seni uinun rahus
Kui äratab mind armuke.

V. Grünstamm.

Postimees nr 112, 27. mai 1896, lk 1.