Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16