Minu sõber

Wabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haawas sõrme –
Haaw oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandawa salwi.

Ja iga päew ta küsis järele:
„Kas sõrme haaw weel walu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei walu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haawanud on armuta –
Hääst sõnast wõiksin abi leida ma,
Kui wõitlen raske walu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Waid waikselt, külmalt wõib mu walu waata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)