Ma tulewiku pääle kartes waatan

Lermontowi järele J. R. 

Ma tulewiku pääle kartes waatan,
Ja minewiku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et wõiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial weel mul päästja ingel,
Kes awaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära wõtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulewikul’ rõõmsast wastu tõtnud
Ma oleks… Praegu walus ohkan, waikin ma.
Ei ots weel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis wilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.