Lootus

Schiller.

Küll kuulkse rääkimist rahwaste seast
Ja soowimist paremast ajast;
Nad tormawad edasi palawast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm wananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahwaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuwad noormehel lootused ees,
Ei wanaga hauda nad wau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Weel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.