Kaukasia wang

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrwu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt wõeralt maast.
Ja Wene wõimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuw tema wiisi kajalt
Mind awateles ägewalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie weike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes wägiwaltselt tööd,
On Wene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hõidwad meil “tere!”

Ei wõi me’ olevikkus ka
See kurwa juhhtust unusta,
Et wale tuul weel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne warajalt
Ta wilu kalmu warrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Wõib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse läwel,
Tserkessid pidulikult itk’wad.
Kaukaasi pojad juttu westwad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitwad, karme ratsu turjal;
Nad mäletawad end’sest ajast,
Kus wõit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kawalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka häwitus,
Ja sõstra silmilised wangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahwand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort wanngi kiirest siia wiab:
“Wot wenelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Wang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et wihas suud
Tall ähwardusi piiramata
Siin wihas ette karjuwad.
Kui kiwistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund wiimse loots’ eha.

Noor wang siin kurja jalga ees
Weel lameb kaua rakstel tunnil.
Päew kõrwetawalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuiwand huulte peal
Saab kuuldawaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladwad,
Siin ümberkautsust onnid katwad,
Kus rööwli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor wang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelwad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelwad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, wahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik waga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistwad silma ees.
Seal mäe külled kiwilised,
Neil ladwad lumes walendes,
Sealt wahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall wõtab wangistada.
Rind elawamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõusewal …

See kauge tee wiib Wenemaale:
Seal koht, kus leek’was nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilw ta õnne taewa täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära wiis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda warrjas siis.

Ta proowis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid wainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igawuse ahelates
Ei jõuudnud waenlust, waleteelt
Ta kauem kanda; ettewõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, wabadus! See olli weel
Ta ainus soow siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igawatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallwega
Priiuse hiiel ohwerda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka wiimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kiwi naale
Ta kummardab ja ootab weel,
Mil waub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul wilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu waikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Wäe prisked lapsed uinuwad.
Kõik on nii waikne, mäe jalal
Weel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandwad õlal
Öö warrju, pilwe waiba sees.
Kuid, kes kuu kahwa’nd paistusel
öö waikuses siin üksi uidab
Käib isi waikselt warwastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, waates.
Wang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: wale uni see,
Mis ilmub wäsind tundele …
Kuu kiirtelt waewalt walgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse wangi janus suud,
Ta kuiwand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, waewalt see,
Täis imestust ja õnne wäega
Wõib kuulda, kuida kõrwale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk wõeras wiis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrwades:
Weel ela! Wang ka uuest elab.
Kõik wiimast jõuudu kokku wõttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugewuse tundega.
Siis uuest, waigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igawust talt peidab.
Weel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub wallwades,
Kaastundmist awaldab ta pale,
Wist wangi saatus on tal hale,
Ka huuled wahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päew kadus päewa ees kui wari,
Wang seisis weelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäewa leeki jahutas,
Tal niiskus külma koooa sees.
Kui lumes mäe ladwa taga
Kuu paistis kahwand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, waga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; wäljast toitis
Kumõss ja karastaja wiin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal wõeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasiwad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasiwad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrwu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajawiitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm wõimata sealt wällja kasus.
Noor waenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu wõind ta wastata,
Mis neid tall pakkus warrjamata –
Wõib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm weel lükand ära sind;
Weel mõni kord meid ootab woorus,
Weel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustawad kujud,
Kes joowastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et wang lootuseta
Ja harjus kurwa eluga.
Ta ilma walutundmuseta
Wõis wabalt ümberwaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd wõis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume waibal walenedes,
Siin mitmet karrwa wärwi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladwad määratumad
End muutsid waatja sillmadel,
Kõik wärwirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisaw pilwe ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste wahel
Peat tõstab taeewa sina sees,
Kui algus aja wägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Wang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendaw aur.
Siis aset otsma kalju warrju,
Ta nägi jookswat hirwe karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otswas kodu kurkast.
Seal äkitselt wihm, rahe koos,
Pilw keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiwa alla kolistes
Ja wihas wahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlew madu.
Ja üksi wang weel ootas aeega,
Siin wee ja rahe walljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik walljult keelab loomu wäes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhwa kombe wõeras wiis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil wõitlus’ himmu soonte sees,
Prii weri kiirust, jõuudu annab;
Ja wõera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt wabalt waadates
Ta tähel panni, wälist läiiki.
Tserkess siin kiire traawliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta woli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha rööwli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani wibu, wõidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda waew neil harjund wiis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka wangide püidmiseks.
*** Karastaw jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211