Haawad

Mu noores rinnas nüid põlewad
Sult saadud sügawad haawad:
Kuid oota, küll kewadine õhk
Teeb, et nad kord terweks saawad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on waata,
Sealt oma walu ja kurwastust
Wõin talwega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kewade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis woolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendaw elu,
Mull waesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema walu. –

Pia kewade õrn elustaw õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja wiib
Sealt terwisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95