Elewant metsawanem

Kui mõnel auu ja wägewust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on weel headust.

***

Kord osaks elewant sai metsa walitsust.
Ehk muiste elewant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ walitseja waat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea walitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa wanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elewant noomib hunta juba,
“Kes rööwida teil andis luba?”
Kuid hundid paluwad: ““Meid isand wabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole wiga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarwis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast wäest.”

Krõilowi järele. M. Ollino

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475