Ehk!

Grahwinna E. Rostoptschina järele Wene keelest g.

Wõib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoowid asjata?
Ehk sunniwad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlew sära.
Ilma et ta mind armastand?

Wõib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arwasin;
Mis minu kõrw ta kõnest ial kuulis.
Ma armuwandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiw luule
Mind täitis ime wõimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, wõi wõtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla wõib!

Orest Kiprensky 009.jpeg

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)