Pääsukesed

Wene lauliku Apollon Maikowi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Päew päewalt mu rohuaed närtsib,
Ju tühi on lillede koht
Ning tallatud muru on ainult
Weel haljendab hiline roht.

Mul hale, kui leinawat päikest
Ja kollatand lehtesid näen
Ning hilise sirtsude laulu
Ja tormisi kuulama jäen.

Ma räästa alla kord silmad
Tühi pesa on sarika pääl.
Kus olete, pääsuksed, jäänud,
Miks kustund teil laulmise hääl?

Mul meelel nad nägiwad waewa
Ja rõõmu tundsiwad siis,
Kui pesa seest ülesse tõstsid
End weikesi pääkesi wiis.

Päew päewa järel neid waates
Mul ladusast mööda on läind,
Ja kui nad siis hakkasid lendma —
Sest saadik ma pisut neid näind.

Nüüd pesa on tühi, wist kaugel
Ju laulate lõbusat wiit —
Oh tooge mull’, pääsuksed, tiiwu,
Ka sinna ma lendaksin siis.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 293.

Heinamaal

Wene lauliku Apollon Maikowi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuwoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutawad loogu
Weeretades laulu wiit.

Sääl ju kuiwa heina kandwad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andwad,
Koorem kaswab kuhjana.

Wäeti, wilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrwad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuewahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.

Kesse oli?

Maikowi järele Wene keelest C. H. Roost.

Suure, woolwa Neewa kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.

Kalda äärel wäike hurtsik
Suurtest puudest warjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.

Hüüdis rats’nik terwitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? terwis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”

Wastas wanamees tall’ wihas:
“Kas on kalu wähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui weel naabri linnak’ses.”

“Aga mis wõib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga waata,
Pomm mu paati augu lõi?”

Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirwe, sae
Wõttis kätte, peagi oli
Lootsik terwe täieste.

“Noh, wa sõber, nüüd on walmis,
Lootsik terwe, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”

Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi wõttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osaw kirwega.”

Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.

Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Tütrele

A. Maikowi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla wõi, et kuri ta!
Ta elab weel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on wait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis warjud on need
Walgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused wast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks oliwad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsiwad siin
Metsa sees wäljade pääl?
Sõnata nutawad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutawad… aga ta weel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taewa õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taewa õues!
Taewas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikuaid.“

„Mamma, mamma, taewa õues
Taewa inglid laulawad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on walged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole wäetil mammad
Kes ka waataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Walatust teeb murumaal.“

A. Maikow’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle wõtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilwe warjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Wõitlesid wist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikowi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4