Rubriigiarhiiv: János Garay

Kaks lauljat

Vaat’, orukese äärel,
Sääl küla otsa teel.
Kaks lauljat elab lõbul
Kel väga üks on meel.

Hall ööpik, esimene.
Meel kurblik, elu karm:
Talt ilu ära riisus
Kord armastuse harm.

See teine, see on lõo.
Kes maani alandlik,
Tal tolmu karva riie,
Ja toaks võsadik.

Kui aga laulu löövad
Kord lõo, ööpik, hell.
Üks taeva poole tõusest
Ja teine lehtedel:

Siis nõidlik iluheli
Teeb välja elusaks,
Ja taevastgi siis langeb
Tilk rõõmu pisaraks.

Ungari keelest Garaj järele K. A. H.

Postimees nr 271, 9. detsember 1894, lk 2.