Rubriigiarhiiv: Otto Hinzenberg

Sauna rahvas

Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.

Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.

Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.

Nikitini järele O. Hinzenberg.

Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.

Koltunud lehed

Maikovi järele.

Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.

Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.

Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…

O. Hinzenburg.

Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.

Madu ja mees

Krõilovi järele.

Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”

Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.

O. Hinzenberg.

Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.