Rubriigiarhiiv: Otto Grossschmidt

Ma armastasin sind!

Ma armastasin sind: veel arm võib hinges olla,
Ta kustunud veel pole koguni;
Ei taha ma sind enam eksitama tulla,
Ei kurvastada ma sind taha ialgi.

Ma armastasin Sind, nii lootuseta, vaikselt,
Nii arglikult, kuid väsimata ka;
Ma armastasin sind nii palavalt ja õrnalt –
Ei nii sind keegi armastada saa!

Puschkini järele O. G.

Postimees nr 197, 6. september 1893, lk 2.

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Mis äratavad unest mind

Mis äratavad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh vaata, ema, kes nüüd veel
Nii hilja laulavad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle vaikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluviis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdvad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Emale

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul vastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Lahkuja

Ma armsast kodust pean
Nüüd sõitma kaugele,
Kus poole käiki sean
Ei tea õiete.

Siin metsad mööda sõudvad,
Sääl orud ilusad,
Lõod „armsa“ viisil nõudvad:
„Miks jätad kodumaad?“

Ja päike puistab kulda
Küll üle ilmamaa;
Ma tunnen hinges tulda
Üht laulu hakkan ma.

Mäest alla – laulu kajal
Sõit läheb rutuga,
Sull’, kallis, kodu rajal
Hääd elu soovin ma!

v. Eichendorffi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 21, 23. mai 1896, lk 168 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Valu

Vaikne kevadine öö,
Pehmelt heljub tuuleke –
Siida, ära enam löö,
Vaiki parem jäädvasti.

Tasa sõuab pilveke
Üle mere, üle maa,
Sõuab, jõuab kaugele,
Kus ta kadub armuta.

Kõrva kostab pilli hääl –
Pulma talust tuleb see:
Minu kallike on sääl
Laulatatud teisele!

Herm. Linggi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 20, 18. mai 1896, lk 160 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis võiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid vajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Viimse puhkamise?
Saab mind võõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul võõras käsi annab
Aset kõrbe liiva sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taevas
Haua üle võlvitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigivad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)