Rubriigiarhiiv: Matthias Johann Eisen

Kalevala I

Soome rahva lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Vaga vana Väinamoinen
Asja lugu arvamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Vellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis veel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, vars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Vaskise varre valmistas,
Piid tagus sada sülda,
Viissada varre valmistas.
Siis’ap vana Väinamöinen
35     Võttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Vaskise silla veerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista veneda,
Terase sella telgilla,
Vaskise silla veerella,
Üks vene uus vene.
45     Teine vene vana vene.
Sõnas vana Väinämöinen,
Ütles uuele venele:
“Tule mu vene vetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käevarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Vene see venis vetele,
Lootsik libises laenelle,
Vaga vana Väinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Vaga vana Väinämöinen
Astus viimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu servas
Kuulis kase kurtes nutvat;
Visa puu vesistavat;
80     Juba liikus ligemalle,
Veeres sinna vaatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Valad vetta, ilus puu,
85     Valge vöö kurdad kurvalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski vasta kostemaie,
Ilus puu see vastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlevad;
Mõned ja mitmed arvavad
Elavat minda ilussa,
Rõõmusta minda viibivat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igavusessa ilutsen,
Kurdan langes kurvastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma vaest lugu leinan,
100   Kui olen väeti osata,
Vaevane ilma varata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soovivad alati:
Kena kevade tulevat,
Sooja suve kätte jõudvat;
Mina õnnetu ometi,
Mina väeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritavat,
Lehed ära lõigatavat.
Sagedasti minu juurde,
Minu väetima veerde
Lapsed kevade jooksevad,
115   Ilusal ajal astuvad,
Noaga mahlu nüllivad,
Lõhki mu keha lõikavad;
Karjatsed kurjad suvella
Viivad mu valge vöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja vakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu väetima veerde
Tüdrukud asuma tulevad,
125   Veerella vallatust teevad,
Lehed päält minult lõikavad,
Oksad vihaks valmistavad.
Sagedasti minda vaesta,
Sagedasti mind väetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänavu kevade,
Kolm kord tänavu suvella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirveida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge võtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kevadine kasu;
140   Ei ole talve paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahvatab,
Muste päevi mõteldessa,
Pahu agasid arvates.
Tuul see mulle tuska toob,
Vilu viletsust ja vaeva,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Vilu võtab kena vaiba,
Nõnda mina väetikene
Mina vilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Vilusse värisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Vastas vana Väinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis võsa, ära leina,
Valge vöö ära vaevle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Vaga vana Väinämöinen
Kaset pilli valmistama;
Voolitas päeva suvise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare servalla,
Valmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõvalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüvest.
Ütles vana Väinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiv ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Väänded välja võetakse?”
Kasvis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma viisikest vilistas,
190   Kulda kukkus kurgust välja,
Hõbedat voolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Väänded kasese kerele.
Vaga vana Väinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Väänded need kasest kerele,
200   Veel on vähekese vaja,
Viis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajaviiduks
Ootas peiukest tulevat,
Armasta võeraks astuvat.
Vaga vana Väinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikivarvul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis viis või kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda viisi pill sai valmis;
Siisap vana Väinämöinen
Istus ise kivi otsa,
Lävele pae peale,
Võttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taeva poole,
Teise otsa põlve peale,
Hakas hääli avaldama,
Viisisida vilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlvede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Viis sõrmedest virgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis vana Väinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Võsake valjult vilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Väinämöinen,
Keeltel kajas kannel vasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need vasta laksusid,
260   Kivid läikisid laenetel,
Sõmerad veella sõudsivad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kaleva naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksivad,
Vooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud vesiste silmega,
Poisid need maassa põlveli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsivad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla valgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Varvastelle püsti tõusid,
Vee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsivad,
Käänasivad, kuulasivad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Väinämöise viisisida.
Siina vana Väinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päeva, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe vöö vöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed vasta laksusivad,
Põrmandud vasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kivine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Või kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõivad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõivad ladvad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, wale,
Kui tühi uni, usun wist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui wale, ärgu ial saagu
Me aru tulewikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka vaatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päevad lendavad,
Mu silmad vaatmisest väsivad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su vankrit ma arvasin veerevat –
Pääst jalani tundsin ma värinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind vaadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt voodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu vaene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil viid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti valusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219