Rubriigiarhiiv: Karl Eduard Sööt

Pilwedele

J. J. Honeggeri järele K. E. S.

Pilwed, kes sõuate ülewel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta wõtke!

Annan teil’ kaasa mu wagusa walu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!

Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja wahutaw woog
Walwab ta üle…

***

Jämedad pisarad kukkusid maha,
Wastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsiwad pilwed, —
Kurbdust nad ära ei kannud.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189

Vanamehe laul

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan võrgutada
Mõndgi südand veel. —

Aga oh, ei leia
Mineviku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, waraks minule,
Armuhind — sa imene,
Waata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu wiis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskiwina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Tuuli õõtsub….

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilwed
Sõudwad rutuga.

Näga pole
Taewast sinawat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu waiba all
Lautab öö end
Wõimsalt laiali.

Nõnda külmal
Wihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarwis
Südand südamel,
Tarwis neiu
Armastuse tuld.

Suwe õhk siis
Heljub talwe aal,
Walu pole
Mitte waluks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu waene ema, ära nuta,
Kuuled minult halwa sõnume ….
Kõigist haawadest, mis sulle löönud,
Peab olema see wiimane.

Oh mind hukka mõistawad mu sõbrad,
Sõbrad eksitawal eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annawad mull’ andeks weel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159

Vokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Vura vokki viledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Viisakalt ja virgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Külaskäik

Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…

Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..

Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Vabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui vaim meid kannab palve tiivul
Siit ülesse
Ja valgust igatsedes tõuseb
Hing taevasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlve taevas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks hävituse tuli
Kord sõjassa,
Me varjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Võib vaimustada, noorust tuua
Veel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis võitis mind nii võimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii võimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluväsinud südame;
Su pale, kurb ja kahvatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)