Rubriigiarhiiv: Karl August Hindrey

Leinav mees

On vainu äärel kõrtsike,
Sääl elab ilus naeseke.
Must juuks kui öö ja silm täis tuld,
Rind punnil, keha sirge kuld.
Kuid kahju, ilu rikub tal:
Riid roosi-suul, uss keele all
Kui tuleb koju, tülitseb,
Lööb, keda saab, ja kära teeb.
Mees istub nurgas hirmu täis:
Kord läbi maja sõna käis.
“Tatar tuleb!”

Siis rahval hirm, nutt, jooks ja peit
Kuid väljas ilus kõrtsi-eit,
Ei karda tema ial meest
Ei jookse tatarlase eest.
Ja tugev tatar tuleb nüüd,
Tal tuli silmas, hinges püüd
Ja himu saada ilus’t naist,
Ta kargab ligi, haarab teist,
Ja niudest näpsab naesek’se
Ta juurde hobu seljale.
Mees kurblik, ilus naene läeb!
Ta siis veel teda röövlil näeb.
Kui naene kaob kauguses
Mees ohkab leina silmavees.
“Vaene tatar!”

Ungari keelest Karoly Kisfaludy jär. K. A. H.

Postimees nr 276, 15. detsember 1894, lk 2.

Kaks lauljat

Vaat’, orukese äärel,
Sääl küla otsa teel.
Kaks lauljat elab lõbul
Kel väga üks on meel.

Hall ööpik, esimene.
Meel kurblik, elu karm:
Talt ilu ära riisus
Kord armastuse harm.

See teine, see on lõo.
Kes maani alandlik,
Tal tolmu karva riie,
Ja toaks võsadik.

Kui aga laulu löövad
Kord lõo, ööpik, hell.
Üks taeva poole tõusest
Ja teine lehtedel:

Siis nõidlik iluheli
Teeb välja elusaks,
Ja taevastgi siis langeb
Tilk rõõmu pisaraks.

Ungari keelest Garaj järele K. A. H.

Postimees nr 271, 9. detsember 1894, lk 2.

Öhtu-kell

Oh õhtu-kell, oh õhtu-kell,
Kui palju helil juttu sel
Küll armsast ajast, noorusest
Ju kodust, häältest pehmetest.

Need rõõmsad viivad mööda läin’d,
Ja mõni hing, mis rõõmu näin’d,
On hauda langen’d ilma päält,
Ei enam kuule kella häält.

Nii saab, kui hauda läinud ma,
Kell edasi veel hüüdma ka,
Ja teised lauljad helidel
Sind kiidavad, oh õhtu-kell!

Thomas Moore järel
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Posttimees nr 61, 18. märts 1894, lk 2.

Lillele

Ärka, ilus lill!
Hommikusel a’al
Imestame vaatel
Sinu sündmist maal!

Öitse, ilus lill!
Päev sind armastab,
Tuul ja õhk sind otsib,
Öö sind kaisutleb!

Närtsi, ilus lill!
Silm tee kinni sa!
Sinu ilu nähtud:
Aeg on uinuda!

Sure, ilus lill!
Päike looja läind.
Hirm ja piin on mööda:
Oma töö sa teind!

Ei sul enam ilu
Päeva käigust saa.
Juba õhtu vilu,
Elu lõpeb ka!

Barry Cornwall’i järele
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Postimees nr 59, 16. märts 1894, lk 2.