Rubriigiarhiiv: August Tobber

Armastus koduta

Armastus, kui vaikne tuvikene
Kurja kulli kiusul keereldes
Rõõmul kiitles varjul veereldes:
Juba käes mu kallis kodukene!

Vaene tuvi puhas petja mõte!
Hale lugu ilma sünduses
Vaevalt kodu vilgub vaatuses:
Juba kullil tige tapma tõte.

Vaat’ nüid vaene kõrgel õhuturjal
Maa ja taeva vahel võõrsil sõidab,
Kodu kuskil, kuhu ära peidab;

Sest see süda, kus veel õnneharjal,
Nagu muiste õitseks õiepärjal
Maa pealt kadun’d! Kust veel seda võidab?

G. A. B. järel A. Tõeleid.

Sakala nr 27, 9. juuli 1888.

Kivi ja ussike

Krõilovi järele A. T õ e l e i d.

“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
“Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”

***

“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.

Kasaka hällilaul

Maga, laps, mu mususuuke,
Uinu hellaste.
Vaikselt vaatab selge kuuke
Sinu hällissee.

Vestan sulle muinasjuttu,
Laulan ladusalt.
Pane silmad kinni ruttu,
Maga magusalt.

Kalju kaisus Terek voolab,
Laineid laksutab;
Kuri tshetshon kaldal roomab,
Mõõka teritab.

Aga sinu vapper isa
Harjund sõjamees:
Maga, laps, et pole kisa,
Hellast’ kätki sees.

Küll käsk jõuab tänavasse,
Viib sind sõdima;
Julgest hüppad sadulasse,
Võitled püssiga.

Siidiga sull ära ehin
Sõja sadula…..
Maga, laps, su laugelt pühin
Nutu pisara.

Nähes tõused kangelaseks,
Tubliks kasakaks;
Teele sulle kaasaliseks
Tulen saatijaks.

Palju pisaraida sala
Nutan viimsel ööl!…
Puhka nüüd, mu ingel, tasa,
Veel sa pole tööl.

Küll siis mure piina tunnen,
Ootan troostita;
Päevad otsa su eest palun,
Öösel valvan ma.

Mõtlen, kuis sul võõral rajal
Igav elada…..
Maga, kallis, rinna najal,
Nüüd veel kodus sa.

Teele sulle kaasa tuleb
Püha kujuke.
Kui su süda palves põleb,
Ette sea see!

Jah, kui valmis võitlusele,
Mõtle ema pääl!…
“Äiku, kussu, kullakene!”
Laulis sull’ ta hääl.

1885. Lermontovi järele A. bb– .

Postimees nr 246, 3. november 1897, lk 2.