Kewade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kewad’, magus taewa laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Waba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstwad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Wana, talwe mure-laul
Waikind nende elul,
Loodus kewadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke wiis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kewad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis wõib kewade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks wõinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kewade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307