Rubriigiarhiiv: šveitsi luule

Kukk, tuvid ja kull

A. von Halleri järele ümber teinud G. Õiis.

Kord tuvikesed sõivad õues teri;
Sääl tuli tore kukk ja vägivallaga
Ta kihutas kõik kohe minema.
Kuid tuvidel läeb keema vaga veri:
Nad võt’vad nõuuks, tall’ kätte tasuda,
Ja kulli kutsuvad, kes lendaks üle õue.
See tuleb; täidetud on tuvikeste nõue:
Kukk langeb ohvriks kulli küüntele;
Sest kahjurõõmust põksub tuide põue,
Kuid kohe kärgatab ka nende üle kõue:
Kull nad ka nahka paneb nopeste!

Siin rahvastel, kes oma kasu pärast
Veel täidetud on kadeduse kärast,
Nii ehmatav ja õige õpetus:
Eks parem pole väikest kahju kanda,
Kui asju sinna õiendada anda,
Kust mõlemil võib tulla lõpetus?

Postimees nr 32, 1. august 1887, lk 3.

Pilvedele

J. J. Honeggeri järele K. E. S.

Pilved, kes sõuate ülevel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta võtke!

Annan teil’ kaasa mu magusa valu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!

Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja vahutav voog
Valvab ta üle…

***

Jämedad pisarad kukkusid maha,
Vastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsivad pilved, —
Kurbdust nad ära ei kannud.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189.

Kevade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kevad’, magus taeva laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Vaba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstvad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Vana, talve mure-laul
Vaikind nende elul,
Loodus kevadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke viis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kevad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis võib kevade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks võinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kevade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307