Talwelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.

Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.

Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18