Põhjala walgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Waljud oliwad waewad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma wisa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlwed põlwedele oliwad westnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, waba aja algus.
Mu Põhjala rahwastel’ saagu walgus!
Ja – walgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai walgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja wägew walgus äratas unesta
Kalewa rahwa ka.

Aastaid kolmweerand sada
Ajaweerul sest nüid mööda on läinud.
Wabaduse walgel Põhjala käinud
Wabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kewade päike ju talwek wõitnud.
Ta kust’mata kiired wõimsasti loitnud.
Weel suwetund tuleb, kui aja täitnud:
Päewaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahwaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, walguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178