Rahu täht

Sul werised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Werd ojana woolas su silma ees,
Werd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taewani,
Tal kuulsus ja auu sai waraks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei wägiwald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus walgus siis hakkas meil wilkuma,
Kui wälkuwa tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja waikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahwaste õnneks küll ilma wist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgawal silmil hüüti:
“See eesmärk, oh wennad, eks waimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilwed ju koguwad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katawad –
Oh, hingest käib läbi wärin!

Kuid matku weel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilwesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele wabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5