Kalewala

Soome rahwa lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Waga wana Wäinamoinen
Asja lugu arwamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Wellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis weel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, wars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Waskise warre walmistas,
Piid tagus sada sülda,
Wiissada warre walmistas.
Siis’ap wana Wäinamöinen
35     Wõttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Waskise silla weerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista weneda,
Terase sella telgilla,
Waskise silla weerella,
Üks wene uus wene.
45     Teine wene wana wene.
Sõnas wana Wäinämöinen,
Ütles uuele wenele:
“Tule mu wene wetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käewarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Wene see wenis wetele,
Lootsik libises laenelle,
Waga wana Wäinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Waga wana Wäinämöinen
Astus wiimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu serwas
Kuulis kase kurtes nutwat;
Wisa puu wesistawat;
80     Juba liikus ligemalle,
Weeres sinna waatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Walad wetta, ilus puu,
85     Walge wöö kurdad kurwalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski wasta kostemaie,
Ilus puu see wastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlewad;
Mõned ja mitmed arwawad
Elawat minda ilussa,
Rõõmusta minda wiibiwat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igawusessa ilutsen,
Kurdan langes kurwastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma waest lugu leinan,
100   Kui olen wäeti osata,
Waewane ilma warata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soowiwad alati:
Kena kewade tulewat,
Sooja suwe kätte jõudwat;
Mina õnnetu ometi,
Mina wäeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritawat,
Lehed ära lõigatawat.
Sagedasti minu juurde,
Minu wäetima weerde
Lapsed kewade jooksewad,
115   Ilusal ajal astuwad,
Noaga mahlu nülliwad,
Lõhki mu keha lõikawad;
Karjatsed kurjad suwella
Wiiwad mu walge wöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja wakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu wäetima weerde
Tüdrukud asuma tulewad,
125   Weerella wallatust teewad,
Lehed päält minult lõikawad,
Oksad wihaks walmistawad.
Sagedasti minda waesta,
Sagedasti mind wäetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänawu kewade,
Kolm kord tänawu suwella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirweida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge wõtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kewadine kasu;
140   Ei ole talwe paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahwatab,
Muste päewi mõteldessa,
Pahu agasid arwates.
Tuul see mulle tuska toob,
Wilu wiletsust ja waewa,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Wilu wõtab kena waiba,
Nõnda mina wäetikene
Mina wilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Wilusse wärisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Wastas wana Wäinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis wõsa, ära leina,
Walge wöö ära waewle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Waga wana Wäinämöinen
Kaset pilli walmistama;
Woolitas päewa suwise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare serwalla,
Walmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõwalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüwest.
Ütles wana Wäinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiw ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Wäänded wälja wõetakse?”
Kaswis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma wiisikest wilistas,
190   Kulda kukkus kurgust wälja,
Hõbedat woolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Wäänded kasese kerele.
Waga wana Wäinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Wäänded need kasest kerele,
200   Weel on wähekese waja,
Wiis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajawiiduks
Ootas peiukest tulewat,
Armasta wõeraks astuwat.
Waga wana Wäinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikiwarwul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis wiis wõi kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda wiisi pill sai walmis;
Siisap wana Wäinämöinen
Istus ise kiwi otsa,
Läwele pae peale,
Wõttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taewa poole,
Teise otsa põlwe peale,
Hakas hääli awaldama,
Wiisisida wilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlwede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Wiis sõrmedest wirgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis wana Wäinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Wõsake waljult wilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Wäinämöinen,
Keeltel kajas kannel wasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need wasta laksusid,
260   Kiwid läikisid laenetel,
Sõmerad weella sõudsiwad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kalewa naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksiwad,
Wooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud wesiste silmega,
Poisid need maassa põlweli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsiwad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla walgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Warwastelle püsti tõusid,
Wee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsiwad,
Käänasiwad, kuulasiwad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Wäinämöise wiisisida.
Siina wana Wäinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päewa, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe wöö wöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed wasta laksusiwad,
Põrmandud wasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kiwine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Wõi kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõiwad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõiwad ladwad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284