Elust lahkumine

(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arwas surewat, on luuletanud.)

Jaan Parw.

Haaw walutab, ju sinised on huuled; –
Mu weri tardub, meeled segi läewad;
Siin lõpewad mu noored elupäewad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!

Mu lõbusamad lapsepõlwe luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jääwad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näewad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!

Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –

See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389

Armujoowastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm wõrsub wälja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt wõtan kandli kätte,
Sest waimususest paisub rind,
Ning minu woolaw laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taewaks on su waga waade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, walus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igawesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303