Rubriigiarhiiv: Mia Holm

Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Wäikses palwes tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Wõtke wähe pidada!

Waiksed tähed, jahutage
Minu walu palawat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändawad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadawad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325

Viimane kuub

Nõel lendab, põsed punetavad
Ja jõena lang’vad pisarad:
See on jo viimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob valu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks vanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Vaid lähed vaikse majasse. –

Sul vaikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas väikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Veel valus – üksi võitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)