Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Wäikses palwes tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Wõtke wähe pidada!

Waiksed tähed, jahutage
Minu walu palawat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändawad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadawad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325

Wiimane kuub

Nõel lendab, põsed punetawad
Ja jõena lang’wad pisarad:
See on jo wiimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob walu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks wanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Waid lähed waikse majasse. –

Sul waikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas wäikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Weel walus – üksi wõitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)