Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Waenlase wiha meel,
Ehk suur ta kawalus
Ja hirmus tugewus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast wäest
Waenlase wastu pandud,
Kuid tema wöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda wist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile wöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja wihas turtsugu,
Ei siiski wöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, wara, auu:
Et mingu igawest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1

Ei keelda saa…

Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendawad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.

Ei kuulda saa, et halwad mõtted
Me päädes üles tõusewad,
Kuid seda küll me’ wõime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.

Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)