Rubriigiarhiiv: Julius Wolff

Oh kumav lill, kes käskis sind

(Julius Wolffi järele.)

Oh kumav lill, kes käskis sind
Nii õitseda?
Kül valust väsind oled rind –
Veel rahuta? –
Õrn lill, torm tõuseb – armuta
Sind murrab ta. –
Arm kaevab haua sügava, –
Siis vaikid sa. –
“Sa kurb? – oh hiilga kaunim silm!
Arm hoiab sind. –
Mu rinnal’ tule, minu ilm,
Mu laanelind!
Küll tean, et mind armastad
Sa lõpmata.
Oh õnne, taeva helinat,
Kui ütled: “”Ja!””

Anna Haavakivi.

Postimees nr 6, 14. jaanuar 1888, lk 2.

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes vaataks vällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik varandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad võiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis võin ma,
Vaene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485

Tuul ja laene

Hiilgavalt läigib laente voog
Ja liigub lahedalt,
Ja vete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea vaikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja vaatleb vahutes:
Kas armsa musu, tervise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab valuga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögva armuga.

“Et vaata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu varmalt vahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja viskab vette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle veel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162