Öö

Öö warjus, tuule tuhinas
Sääl sammub wäsind mees,
Ta palub palwes palawas
Sääl tihti silmawees:
„Rind raske mul, ja walust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii wäha,
Wäha, wäha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!

Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see walgendab,
Ta ärkab, hing tal wäriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe walgust alati
End lased juhtida.
Me waikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!

L. Tiecki j. M. Lillenupp.

Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)