Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi wäljal,
Burgundlased, kui kaarnad werenäljal
Ta surnukeha torkisiwad wäes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus wihast kahwatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuwitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa warjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehwa ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi woodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha waba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma waata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käesb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähwad sinna,
Kuid tühjalt koju tulewad.

Oh isand, wiha meie peale heida!”
Nad hüiawad: “ei kuningat wõi leida:
On haua täheks olnud kibuwits;
Kui oleks nõnda, oleks waewa wäha:
Nii laialt seal, kui silmad suutwat näha,
Nüid kaswab kibuwitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahwas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulwad ööpikud.

*) Waata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)