Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehowa sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu wastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järwe peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päew järwepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist wesi walama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67