Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taewa iluduses
Hälli weerel kummardab,
Last, kes tõwe palawuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge wäsitab;
Walu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taewal selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma waadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Waikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikwal tiiwul
Taewa jälle tõuseb ta.
Laps jääb waikseks surma wiiwul
— Ema, see jääb leinama! —

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis wäsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust wõib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult wiis weel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arwamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast wahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik waew on asjata.

Kurw ja wäsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soowi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Weel sinu kodu õied ehiwad,
Ja kuni kuldsel kewadisel wilul
Weel linnud leht’des armust laulawad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Weel õhtal hoowab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päewale.

Sind armastan weel siis, kui truuduseta
Sa armuwande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594

Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831

Palaw ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palaw ilm!
Päew otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palaw ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palaw ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palaw ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päew kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79