Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgaw loit
Kui tuleleek, mis kumaw koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal wõidurõõmsalt kõlas wiis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlw, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas

L. Eichwaldt

Hääd terwist, kallis Prantsusmaa,
Mu kaswukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laew, mis sinult kannab mind,
Wiib poolt mu waimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Weel sinu kodu õied ehiwad,
Ja kuni kuldsel kewadisel wilul
Weel linnud leht’des armust laulawad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Weel õhtal hoowab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päewale.

Sind armastan weel siis, kui truuduseta
Sa armuwande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594

Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päew üks ainus plats,
Hall müür, must tahwel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis weike koolipois
Ja arwas ennast õiguses.
Seal wastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub waga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Palaw ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palaw ilm!
Päew otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palaw ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palaw ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palaw ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päew kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehowa sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu wastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järwe peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päew järwepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist wesi walama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, walwa mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind wõta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrwas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu wõlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes walwas meie woodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehowa tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlawad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohwrid palawad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluwiisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13