Rubriigiarhiiv: prantsuse luule

Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taeva iluduses
Hälli veerel kummardab,
Last, kes tõve palavuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge väsitab;
Valu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taeval selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma vaadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Vaikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikval tiivul
Taeva jälle tõuseb ta.
Laps jääb vaikseks surma viivul
– Ema, see jääb leinama! –

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis väsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust võib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult viis veel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arvamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast vahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik vaev on asjata.

Kurv ja väsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soovi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Akna all

Victor Hugo Prantsuse laulu “Chanson” järele A. Piirikivi.

Ju koitu kumab taeva telgil,
Oh ärka, ingel ilusam!
Ju lõoke lõõrib hellal helgil,
Tee aken lahti, lahedam!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Su kalli kambrikese rajal,
Kuis on sääl koit nii jumekas!
Su õndsal ärkamise ajal
Ilm ujub õnnes õitsevas!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Mu õis, kes kõigist õitest kenam,
Sind Jumal ise kauniks lõi:
Ei leia silmast ilu enam,
Kui sind mu silm ei näha või!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Oleviku Lisaleht nr 15, 14. juuni 1886, lk 239.

Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgav loit
Kui tuleleek, mis kumav koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal võidurõõmsalt kõlas viis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlv, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas.

L. Eichwaldt.

Hääd tervist, kallis Prantsusmaa,
Mu kasvukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laev, mis sinult kannab mind,
Viib poolt mu vaimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.

Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.

Lehekene

Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud ­–
Kust sa tuled, vennakene?

Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.

Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päev üks ainus plats,
Hall müür, must tahvel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis veike koolipois
Ja arvas ennast õiguses.
Seal vastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub vaga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Palav ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palav ilm!
Päev otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palav ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palav ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palav ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päev kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehova sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu vastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järve peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päev järvepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist vesi valama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, valva mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind võta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrvas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43.

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu võlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes valvas meie voodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehova tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlavad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohvrid palavad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluviisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13