Schilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa wabadus, kes murrab wangi raua,
Sa selle wõitu wangid rõõmul näewad,
Neil sinu kiired südamesse jäewad,
Oh, waim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidwad wangi haua,
Kui wande all nad ahelates käiwad,
Neil toowad troosti tulewiku päewad,
Sest sidemes su waim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal wangi põlwe waewa tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu wannud,
Weel praegu tõuseb taewa kaebdus walju.

1) Boniward oli Helweetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helweetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse wangi paniwad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegewusel tuimun’d rind —
Waid wangipõlw on waewand mind.
Sest niiskes keldris wõlwitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius wõeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis wõim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa waewas piin —
Ka tema oli wangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik wangi sai.

Meid oli seitse — üks teil ees,
Kuus oli noort — üks wanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäiwad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahwa ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres waenlast naersiwad;
Kolm jäeti wangi waewlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast — Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule walgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt wilgub ta weel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! —
Weel werejäljed ihus mull…
Ei wangi walu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui awanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu wiimne wend,
Seal suri, — ei ma tiunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku — nagu wiis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal waadata…
Seal ahendawa walge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime walu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me wõisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päewil õnnella.
Wõib olla, ehk ma olin hull —
Et oma heal nii wõeras mull!

4.

Ma olin wanem wendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem wend, kuis waewles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinawad,
Kuis waluga mind täitsiwad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suwe päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suwi kestab weel…
Kui suwelaps, kui ilus õis,
Kuis wangistust ta kanda wõis…
Ta oleks olnud rõemus weel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal weer’siwad.
Küll oli waew mull waadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine wend — see oli mees,
Kes wapper wõitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind wangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli waik tta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda wõiksin troostida.
Ehk muidu minu wapper wend,
Ehk oleks hukkan’d wihas end.
Sest wangitorn — tall põrgu haud,
Ja suurem piin — et jalgus raud…

6.

Schilloni walli külje all,
Küll tuhat jalga sügawal,
Seal kihab, keerleb meie woog,
Lööb wastu kalju laente loog.
Schilloni walge walli pealt,
Kuis hirmul waadata on sealt…
Wood wangi koda piirawad,
Kui surnuhauda — elawat…
See pime põrgu sügawal
On järwe põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päewal, ööl,
Kuis tormasiwad laened tööl.
Kuis wesi wastu walli käis
Nii wahutawat wiha täis…
Kuis wete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuwal.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügawal —
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine wend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud wangi toitu mees,
Waid tõukas ära wiha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise walmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund wesi kruusi sees…
Me wangi leib, mis kuiwanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu wend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks waba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks waikin weel — nälg suretas
Ta wangi keldris sügawas. —
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea wajus longu wõimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis — talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaewetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et wälja wiidaks keldri seest,
Et waba mulda maetaks ta,
Kuid palwe oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et wangi mullas waba lind
Ka surnultki ei rahu saa —
Oh oleks parem waikind ma!
Nad kaew’siwad, mind naersiwad,
Ja mulda wenna matsiwad, —
Ja hauale weel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem wend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema waim,
Me suguwõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta walu waewas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie walu wähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päew,
Õit närtsitama hakkas waew
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkewat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma walus weel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palwetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast walu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma wahwust täis,
Sealt kadus ära walu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii wikerkaargi peitu jääb,
Kui wihmapilw tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis wangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi wara närtsima.
Ja wiimaks rääkis tema weel,
Neist lootustest, mis oot’wad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta wiimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta waikis raske walu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… walul waikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja wangi wannet sisse sõin!
See wiimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe wõtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll weel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! —
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust weel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei walgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kiwi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume wöö,
Kas oli päew, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olewat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päiwi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal wagusalt
Ja olind surnud elawalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt wiimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis wäljas lind.
Ta waikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsiwad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päewa eeel.
Ka keldri müirid mustawad,
Mu silmu juba paistsiwad
Ma nägin, päike walgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas weel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on wälja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta wõersil käin’d.
Tall puudus wistist sõber weel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk wast lendas lind,
Et trööstida wõis wangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et wõisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Wõi paesis wangist waatma mind?
Ma tean, mis tunneb wangi rind, —
Ei kinni püida soowi sind!
Ehk tuli ingel taewa teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda wõisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu wend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks wend mul wõersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilwedest,
Kes tõttab taewast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka wahid saiwad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjunäd olin walule.
Mult maha jäiwad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata wõisin ma
Mu wangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin wäsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise wiis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli wend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaew’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kiwi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arwas meel:
See suurem wangi koda weel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. —
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust waadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on weel wäljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist wiisi seisiwad.
Pead oliwad neil lume sees,
Järw kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järwe sees.
Wist waewalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kaswamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkaw lille säng.
Seal ujus kala järwe wees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma waat’sin teda waikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad weel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügawal.
Kord sain ju wälja waadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei waigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua wangis olin ma.
Ei waat’nud iial walgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui wiimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui wahid sinna tuliwad,
Mind keldrist wälja lasksiwad.
Siis waiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu wiiksiwad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus waatsin ämblikute tööd,
Kes kudusiwad wõrgu wööd,
Kus hiired mulda kraap’siwad,
Ja mulle seltsiks oliwad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arwasin.
Mu woli all nad oliwad,
Kuid lahkust mult nad leidsiwad,
Mull armsaks jäi ka wangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll wangist lahti lasti mind,
Kuid wangi jälle waewles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27-32.

Lahkumisel

Lord Byroni järele W. Rosenstrauch.

Kui sügaw rahu wäljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju wiimne öö,
Siis waiksest kodust lahkudes
Wiib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurwasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulew tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid warsti näha ma.
Wõib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620