Lahkumisel

Lord Byroni järele W. Rosenstrauch.

Kui sügaw rahu wäljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju wiimne öö,
Siis waiksest kodust lahkudes
Wiib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurwasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulew tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid warsti näha ma.
Wõib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620