Rubriigiarhiiv: 1895

Kewade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kewad’, magus taewa laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Waba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstwad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Wana, talwe mure-laul
Waikind nende elul,
Loodus kewadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke wiis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kewad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis wõib kewade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks wõinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kewade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma wara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul awaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge wõisid näha Sa.

“Sääl järw, mis kujutab ta wast,
Ta ümbrus nii wagune, wait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu wara-ait.

Kuid siisgi – weel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda wõib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele wõtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terwe taewas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taewawõlwile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

Viimane kuub

Nõel lendab, põsed punetavad
Ja jõena lang’vad pisarad:
See on jo viimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob valu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks vanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Vaid lähed vaikse majasse. –

Sul vaikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas väikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Veel valus – üksi võitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulevase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusivad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palve tõusis taevasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ avas end hauana:
Vineta ta kurku sääl vausi,
Ja munkade laul, see vaikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügaval süda ööl
Vineta laulu on kuulda veel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Venede – Vendlaste linn, oli omal ajal kuulus Vendlaste kaubalinn, Vollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole tervitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laev

Lermantovi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taevasse tähed
Ja valgustud vahutav pind,
Laev libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehvine pääl
Kui koledalt aknadest välja
Suurtüki suud vaatavad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugevat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb vees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja valjude vaenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält välja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit viis,
Vees vaiksesti kallaste poole
Üks udulaev ligineb siis.

Haud avaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed vägevalt rinnale heites
Pääd vaotab mõtete vool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laev purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi vahvam, truuim vägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis välk vehkleda väeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl vahvamaid võitlejaid hüüab
Just nii, kui neid võidule viis.

Kuid ilmas on laial kõik vägi
Ja puhkamas igavest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Viis surmale vahvuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg vastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja vaiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi võib aidata veel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik võsu
Täis lootust ja võimu küll rind,
Ja keiser veel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liivasse jooksvad
Tal silmist nii valusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laeva,
Pääd vaotab valude vool,
Ehk käsi küll käskivalt vehkleb –
Laev tagasi lendab kui nool.

Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis võitis mind nii võimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii võimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluväsinud südame;
Su pale, kurb ja kahvatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilvedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutvaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Tervitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Vaid ma nutan
Ärdaste
Kurvalt teistest
Lahkudes
Heidan kõva
Voodisse
Nagu vilu
Hauasse.

Venekeelest Baron A. A. Delvigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Viimse puhkamise?
Saab mind võõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul võõras käsi annab
Aset kõrbe liiva sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taevas
Haua üle võlvitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigivad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Torm

(Kiom la sentoj kai kiom la fortoj).

Kui palju tundmust ja kui palju jõudu
Leidnud mu rinna sees varju,
Aga et saatus neil takistab jõudu,
Pole siis vooruse marju.

Lagedal tormamas kohisev maru,
Mindki ta meelitab sinna,
Läbi ta lennutab aasa ja oru,
Magajail lahti teeb rinna!

Kuid minu jõudu nüüd piiravad müürid,
Vabadust näen siin vähe,
Eluteel katkesid töötuse tüürid,
Otseteed laev mul ei lähe.

Tagasi tulla kuid tormgi ei taha,
Enam ei tõuse ta üles.
Vabadus jätnud mind vaesekest maha
Armuta saatuse süles.

Esperanto keelest Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 22, 2. juuni 1895, lk 172 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kas armastad?

Su nägu unes nägin ma
Nii õrn, nii helde lõpmata;
Ja ehk küll vaikis Sinu huul,
Silm rääkis siisgi vaatel truul:
Kas armastad, kas armastad?
Kas südamest mind armastad?
Öö pimeduses vaikis ilm,
Ei paistnud kuu, ei tähe silm,
Kuid ikka Sinu magus hääl
Mult küsis nõiduslikul väel:
Kas armastad, kas armastad?
Kas tõesti mind armastad?
Ja kui Su tuksva rinna naal
Ma viib’sin tunnil kaunimal,
Siis tundsin õrnal armu hool,
Mis rinnas liikus õnne vool:
Sind armastan, Sind armastan!
Sind südamest ma armastan!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 7, 18. veebruar 1895, lk 56 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)