Rubriigiarhiiv: hiina luule

Punane roos

Ma pöörsin akna poole palge
Nõel torkas sõrme veriseks
Ja roos, mis tikkimisel valge
Sai seega veripunaseks.

Sääl tuli meelde peiukene,
Kes võitleb sõjas kaugel maal,
Ta verd ehk valab mässuline
Üks pisar paisus nähtaval’.

Ja selles mõttes kuulsin nutul
Kui hobu kabja-astumist,
Ma tõtt’sin akna ette rutul;
Ju tuleb armukene vist!

Kuid sügav vaikus oli õues,
Ma petsin ennast asjata;
Sest valjust’ süda tuksus põues,
Kui astuks hobu rutuga.

Siis läksin jälle oma tööle.
Mu hinges kartus, armupiin
Ja pisaraid mu kalli vööle
Kui pärlid peale tikkisin.

Hiina lauliku Lithapie järele P. Jakobson.

Postimees, nr 2, 3. jaanuar 1892, lk 2.

Kangakuduja

(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis

Kuuvalge kahvatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees –
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.

Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski veel sest riidest ma ülikonda saa.

Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Vaid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päeval – igal a’al, ei muidu toitu mul.

Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahva pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.

Küll õnnelik võib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta valvand ühtki ööd.

Säält tulen kurvalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma vaene silmavees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.

Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuv elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei või saada ma leiva raasugi.

Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176.

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.