Kangakuduja

(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis

Kuuwalge kahwatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees —
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.

Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski weel sest riidest ma ülikonda saa.

Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Waid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päewal — igal a’al, ei muidu toitu mul.

Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahwa pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.

Küll õnnelik wõib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta walwand ühtki ööd.

Säält tulen kurwalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma waene silmawees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.

Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuw elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei wõi saada ma leiwa raasugi.

Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176

Armuwalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). wäljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumaw kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis waarub walu rindades!

Kui hiilgaw kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundewalt!
Kuis woolab walu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks wangist waba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175