Rubriigiarhiiv: Johann Nepomuk Vogl

Ema haual

Kui ema nad matsivad mullasse,
Kus enam ei näe ega kuule see,
Tast järele jäivad kolm jõuetut last,
Kolm tütrekest nutma tad kibedast –

Kaks suuremat, kolmas veel väikene,
Kõik armsad nad olivad emale –
Kuid surm, kui see ema neilt ära viis
Ta hauale üheskoos tõttasid siis. – –

Sääl üks seisis sõnata, silmavees
Kui lõhkeks ta süda tal valu sees
Ja teine, see palvetes troostita:
“Oh sureks, oh näeks pea emakest ma!”

Ja kolmas, ees istudes haua pääl,
Ta lillega mängis ja küsis kord sääl:
“Kes meile, mu õeksed, ütelda teaks,
Kus ema nii kaua küll olema peaks?

Kus eesmase silm säras valuvees,
Sääl ema end liigutas haua sees
Ta õhkas, tundes teise paluvat häält,
Ta nuttis kuuldes kolmandat küsivat säält.

J. N. Vogli järele K. Põhjalane.

Postimees nr 271, 1. detsember 1892, lk 2.