Armulaul

Saphiri järele J. Parw.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni wiimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkwa okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoowake
Werd siis lauludesse!
Küll see hallik woolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete wikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida wett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Wäljanutnud waiksesti,
Tuleb lootus linnutiiwul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutwad,
Nutwad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788