Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit

Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.