Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.

Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.

Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!

Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.

Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.

Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.

Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!

Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.

(L. Uhlandi järele G. Öis.)

Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.