Uss lamas põõsas peituvas
Ja terve ilma üle kurjustas.
Sest kurja teha on tal ülem püüd, —
See tale loodud nii, et pole tema süüd.
Sääl kepsu lüües tuli lamba-tall,
Ei aimanud, et uss on põõsa all.
See roomas välja, nõelas tallekest;
Ja hirmus valu võitis vaesekest, —
Kõik veri soontes kihvtist kihises.
“Mis tegin sulle ma?”
Nii küsib kurjalt ussilt ta.
Kuid uss vast nõnda vastu sihises:
“Kes teab? Ehk selleks tulid sa,
Et tahtsid ära tappa mind —
Seepärast karistan nüüd sind.”
— “Oh ei!” veel tallekene hädaldas,
Siis viimses valus elu lõpetas. —

Kel süda nõnda loodud juba,
Et sõprust, armastust ei tunne ta,
Ja kurjusele annab hinges luba,
See kõiki kurjategijateks arvab ka.

Krylovi järele M. Pukits.

Postimees nr 57, 13. märts 1893, lk 2.