Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…

Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.

Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…

Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..

A. Puschkiini j. Narusberg.

Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.