Ta silmad kinni katsin ma
Ja andsin talle suud:
“Miks tegid nii?” nüid küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma kuule enam muud:
“Miks minu silmi katad sa
“Kui annad mulle suud?”

Ei mõista seda ütelda,
Ei teagi ise muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja annan talle suud.

Heine järele —ts.

Valguse lisaleht nr 12, 9. aprill 1892, lk 104.