Heine järele.

Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.

Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —

Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.

Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.

K. Põhjalane.

Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.