Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni viimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuivab ära ju, kui juured välja kisud!”
— “Las’ kuivab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teevad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks võinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist rasva sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm vastas talle seal:
“Kui võiksid kärsa kergitada väha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kasvavad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle vaim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende vilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.