E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa vaimu põrmu vilust
Sa kullast särav kevadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitsva – lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latvul heljub magus müha,
See ohvri õhk käib taeva võlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajun põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tule keeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõtte enam palve sisse mahu –
Kaub värvi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarvita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.